Gerli Palgi, 03.11.2025
Artikkel ilmus esmakordselt Postimehe arvamusküljel 1. novembril 2025, https://arvamus.postimees.ee/8353734/gerli-palgi-kas-malestuse-vaarikas-sailitamine-peab-olema-luksuskaup
Olen tegutsenud kalmistusektoris viimased kuus aastat ja näinud kõrvalt, kuidas head kavatsused on ajapikku muutunud vastuolulisteks reegliteks, mis ei teeni enam oma algset eesmärki, kirjutab Kalmula OÜ juhatuse liige Gerli Palgi.
Kujunduspõhimõtted, mille eesmärk peaks olema meie kalmistute väärtuse hoidmine, on hakanud takistama just seda – hoolimist, järjepidevust ja mõtestatud arengut.
Praegused vähesed kalmistute kujunduspõhimõtted on loodud mineviku kaitseks, mitte tuleviku loomiseks. Neis nähakse kalmistut kui muuseumi, mitte elavat mäluruumi. Nende fookus on arhiveerimisel ja konserveerimisel, mitte sellel, kuidas inimesed saaksid jätkata hoolimist ja mälestuste hoidmist ka tänases ja homses päevas.
Sageli on reeglite taga isegi vastuoluline loogika. Näiteks võib hauaplats olla kaetud plaatidega ühe või kahe kolmandiku ulatuses ja ülejäänu peab jääma mullapinnaks või liivapinnaks. Loogilist põhjendust nõudele pole ja varasemast on kalmistud täis täielikult plaaditud hauaplatse, mis on hoolduslikult mõistlikud ja korras. Niisiis on lubatud ka muinsuskaitsealustel kalmistutel osaliselt kasutada sama materjali, mida tervikuna kasutada ei tohi.
Lisaks on viimasel ajal mitmel pool keelatud kasutada tänava äärekivi – materjali, mida paljudel kalmistutel on seni peetud täiesti sobivaks ja mis on üks soodsamaid ning vastupidavamaid lahendusi jätkusuutliku hauahoolduse tagamiseks. Surve liigub kallimate ja piiratud kättesaadavusega materjalide suunas, mille tootmist ja müüki kontrollib vaid käputäis ettevõtteid. Näitena toon graniidi, mida Eestisse peab importima ja paekivi, mille kvaliteet muutub aasta-aastalt halvemaks ja varud on otsakorral.
See ei ole enam esteetiline ega keskkondlik valik, see on turupiirang, mis muudab hoolimise luksuskaubaks.
Veelgi absurdsem on, et betoonist äärekivide kasutamine on paljudel kalmistutel keelatud, kuigi suurem osa nendel kalmistutel aja jooksul paigaldatud platsiäärtest ja plaatidest ongi betoonist. Miks tänava äärekivi nimetust kandev betoon on halvem kui mõni muu betoon?
Selliste piirangute tegelik tagajärg ei ole mitte ajaloo hoidmine, vaid hoolduse hääbumine.
Kui reeglid muutuvad ebamõistlikuks ja ehitusmaterjalid, mida on kasutatud 25 aastat, kuulutatakse äkitselt “mittesobivaks”, siis tekib tühik. Uut ei teata, vana ei osata ja kehtivat ei saa rakendada. Nii tekivad hooldamata platsid ja mahajäetud hauad, mitte pahatahtlikkusest, vaid seetõttu, et inimestel pole võimalust hoolida.
Kalmistupoliitika vajab uut tasakaalu. Reeglid on vajalikud, ilma nendeta tekib kaos. Aga reeglid peavad olema ajakohased, rakendatavad ja proportsionaalsed. Kalmistute kujunduspõhimõtted peaksid vaatama ka tulevikku: milliseid materjale, tehnoloogiaid ja lahendusi hakkame kasutama järgmise kümne või kahekümne aasta jooksul. Paindlikkust saab sisse kirjutada ilma pärandit ohustamata. Vaja on vaid mõtteviisi, mis lubab muuta, mitte ainult säilitada.
Praegu koostavad reegleid kalmistute haldajad koos kohalike omavalitsustega, kuid ettevõtjaid ja praktikuid ei kaasata. Ometi on just ettevõtjad need, kes igapäevaselt kalmistutel tegutsevad, teavad, mis töötab, mis mitte, ja kuidas tagada, et mälestuse hoidmine oleks jätkusuutlik. Kui arutelul puuduvad need, kes reaalselt tööd teevad, siis sünnivadki reeglid, mis paberil on ilusad, kuid elus mitterakendatavad. Olukord sünnitab kurioosse paradoksi – kalmistutel saavad tegutseda vaid need, keda reeglid niikuinii ei huvita ja lähedased, kes ei soovi reeglitega vastuollu minna ega musta äri toetada ning kelle rahakott ei hakka kallimate lahenduste peale, sattuvadki olukorda, kus hauaplatsi renoveerimine jääb tegemata.
Olen viimaste aastate jooksul korduvalt juhtinud tähelepanu kalmistuseaduse uuendamise ja kujunduspõhimõtete kehtestamise vajalikkusele kõigil Eesti kalmistutel. Hea meel on näha, et samme astutakse ja et need teemad hakkavad tasapisi ühiskonnas kõlapinda leidma. See näitab, et hoolimise kultuur on ärkamas. Ent kalmistud ei vaja enam uusi keelde, vaid uut mõtteviisi. Mõtteviisi, mis näeb hoolimist kui väärtust, mitte rikkumist. Kui reeglid ei aita enam hoolida, siis on aeg muuta mitte hoolijaid, vaid reegleid.