Gerli Palgi, 06.08.2025
Artikkel ilmus esmakordselt Postimehe arvamusküljel 4. augustil 2025, https://arvamus.postimees.ee/8298902/gerli-palgi-kuidas-tagada-et-hauaplatsiga-ei-tekiks-probleeme
Töötades kalmistuvaldkonnas, puutume igapäevaselt kokku nähtusega, mida ei tohiks tänapäeva õigusriigis enam esineda. Eestis kehtib kalmistuseadus, mis näeb ette, et igale hauaplatsile seatakse kasutusõigus kasutuslepingu alusel. See on dokument, mis kinnitab, et inimene tohib antud hauaplatsil tegutseda, seda hooldada, selle kohta otsuseid teha. Kuna Eestis ei saa hauaplatse osta, siis on sisuliselt tegemist maa rendilepinguga, mida sõlmitakse erineva pikkusega.
Lisaks peab kalmistu pidaja ehk kalmistu haldaja koguma andmed selle inimese kohta, kes vastutab platsi ning selle hooldamise eest. Kõik justkui selge ja üheseltmõistetav.
Ent tegelikkus on üllatavalt kirju. On kalmistuid, kus lepingute sõlmimine ja andmete korrashoid on loomulik osa haldustööst ja on kalmistuid, kus see teema tekitab hämmingut, õlakehitusi või koguni sõnatu vaikuse. Tundub, et kehtib vaikiv kokkulepe: kui midagi justkui “pole vaja”, siis jäetaksegi tegemata.
Aga seadus ei ole soovitus. See ei luba käituda meelevaldselt, sõltuvalt sellest, kui keeruline või ebamugav mingi kohustus kellelegi tundub. Kui kalmistut haldatav asutus ei sõlmi hauaplatsi kasutuslepinguid ega kogu andmeid, siis ei ole tegu lihtsalt vormi täitmata jätmisega, see on avaliku ülesande ignoreerimine.
Leping ei ole paber, vaid vastutuse määratleja
Võib jääda mulje, et hauaplatsi kasutusleping on “lihtsalt üks paber” või veelgi hullem – “bürokraatia”. Aga kui vaatame sügavamale, siis selgub, et see “paber” on ainus dokument, mis määratleb, kes tegelikult vastutab platsi eest. IIlusioon, et lepingut pole vaja, püsib vaid seni, kuni kõik on korras. Leping on ainus viis tagada, et pärimise, ümbermatmise, ehitamise või tülide korral oleks olemas teadmine ja õigusselgus.
Lepinguta hauaplats on juriidiliselt hall ala ning ilma selleta pole võimalik teada:
- kes tohib platsi hooldada või sellel suuremaid töid teha;
- kes kannab vastutust platsi korrashoiu eest;
- kes tohib otsustada, keda sellele platsile üldse matta tohib;
- kellelt küsida, kui plats on unarusse jäetud või lagunenud.
Ka teenust pakkuva ettevõtte jaoks tähendab see igapäevast komistamist teadmatusse. Kuidas olla kindel, et tööd telliv inimene on üldse õigustatud seda tegema? Kelle nõusolek on aluseks, kui keegi soovib rajada piirde, eemaldada kääpa või matta kellegi kõrvale teise lahkunu?
Ilma lepinguta on kõik need küsimused vastuseta. Nii tekivadki konfliktid ja halvemal juhul pöördumised kohtusse olukordades, kus selgelt määratletud vastutus oleks need probleemid ennetanud.
Väärikus ei saa toetuda vaikivale usaldusele
Kui hauaplats on ametlikult registreerimata, siis pole mitte ainult õiguslikku selgust, vaid puudub ka sümboolne vastutus. Kalmistu ei ole lihtsalt tükk maad, kuhu keegi maetud on. See on tähenduslik koht. See kannab edasi mälestust, sidet ja järjepidevust. Ja seetõttu on kalmistu haldamine avalik vastutus, mitte suvaline haljastusprojekt.
On muidugi inimesi ja asutusi, kes väidavad, et pole mõtet inimesi lepingutega koormata. Aga see pole koormamine, see on inimväärikuse kaitse. Ja väärikust ei saa kaitsta eelduste ja vaikimisi usalduse peal. Väärikus vajab dokumenteeritust, järjepidevust ja selget vastutuse struktuuri.
Suurus ei loe, loeb suhtumine
Ei saa öelda, et probleemi juur oleks mõne piirkonna suuruses/väiksuses või omavalitsuse väiksemas eelarves. Oleme näinud nii süsteemset ja korrektset lähenemist väiksematel kalmistutel kui ka häirivat ükskõiksust suuremates omavalitsustes. Loeb üksnes asutuse enda suhtumine: kas seadust ja lahkunute mälestust peetakse piisavalt oluliseks, et võtta vastutus?
Praegune ebaühtlus kalmistute haldamises õõnestab usaldust. See jätab mulje justkui sõltuks õiguskindlus juhusest. Mõnes kohas järgitakse seadust hoolikalt, teises aga seatakse mugavus või väidetavalt piiratud eelarve kohustustest ettepoole.
Kas me tahame ajutisi mälestusi või kestvat kultuuri?
Me ei halda kalmistul ainult pinnast. Me haldame mälu. Ilma selge vastutuseta muutub kalmistu lõpuks pelgalt kivikangruks, kus pole teada, kellele midagi kuulub ja kes mille eest vastutab. See ei ole väärikas ega jätkusuutlik lahendus.
Küsimus pole mitte selles, kas lepingud on tülikad, vaid selles, kas me tahame, et kalmistud oleks hallatud vastutustundlikult, õiglaselt ja läbipaistvalt. Kas me tahame, et igal platsil oleks teada, kes selle eest hoolt kannab? Kas me tahame kaitsta hauarahu ja pärandit?
Kui vastus on “jah”, siis ei saa me enam tolereerida süsteemi, kus lepingute puudumist peetakse normaalseks. On aeg kalmistuseadust päriselt rakendada igas omavalitsuses, igal kalmistul ja ilma mööndusteta. Lähedastel on õigus nõuda kasutuslepingu sõlmimist ning kalmistul on kohustus see sõlmida. Tegelikkuses ei tohiks olukord üldse kujuneda selliseks, kus lepingu sõlmimine sõltub inimese teadlikkusest või pealekäimisest – see on kalmistu haldaja ehk kohaliku omavalitsuse seadusest tulenev kohustus.