fbpx

“Su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa” – Gerli Palgi arvamusartikkel matmiskultuurist

Ikka ja jälle on kuulda inimestest, kes deklareerivad, et neid küll kuskile matta ei tohi. Et hauaplatsi ei tulegi, sest pole vaja füüsilist kohta jääjatele mälestamiseks. Olen sel teemal palju mõtisklenud. Esimese hooga tahaks puhtalt emotsiooni pealt vastu vaielda, aga teisest küljest on tegemist iga inimese isikliku otsusega. Ja täpselt sama palju on tegemist ka kõigi mahajääjate isikliku otsusega. Ühel pikemal autosõidul mõtlesin teema peale natuke laiemalt. Kujutagem ette, et homsest päevast ei ole enam mitte ühtegi kalmistut. Kas ei teki kõhe tunne? Nagu oleks ilma juurteta? Eestlastel on palju sobivaid vanasõnu ja üks neist - kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta, võtab nimetatud teema kenasti kokku.

Gerli Palgi Anna kalmistul
Kalmula asutaja Gerli Palgi

Mu poeg ütles see peale, et kui inimene pole oma elu elanud nii tähedusrikkalt, et teda mäletataks, siis ehk polegi mälestuspaika vaja. Poolenisti olen sellega nõus, aga teisalt ka mitte. Neid, kelle hauaplatse ja elu mäletatakse veel sajandeid, on vähe. Aga nii kaua, kui ka meil, lihtsatel inimestel, on mäletajaid, vajavad enamus lähedastest just seda kohta, kus hetk peatuda ja meenutada inimest, keda enam ei ole. Kui see on su köögikapiesine, siis ka see on okei. Lihtsalt enamuse jaoks köök ei ole päris see ja kultuuriloo säilimise seisukohast on mul hea meel, et see nii on.

Kui meil on oma surmajärgse seisundi üle nii ükskõik, siis miks tahavad emad oma lahinguväljadel hukkunud poegasid kodumaale matta? Miks püstitatakse mälestusmärke langenutele? Sest mälestus on kultuuri osa ja see ei saa kaduda. Mõelge, kui näiteks Lennart Merist ei oleks enam jälgegi? Või Gustav Ernesaksast? Viisil või teisel oleme ju oma lähedaste jaoks täpselt samasugused kangelased ja iidolid.

Me võime ennast lasta tuhastada ja merre visata, aga ikkagi tuleb kuskile koht mälestamiseks. Jah, kultuur muutub, kombed muutuvad, äkki ehk tõesti on ühel päeval parkmetsad, kus igal puul nimeplaat. Aga seal on nimeplaat. Kehal ei ole vahet, kas ta on mulla all ühes tükis või tuhastatuna, sellel teemal pole isegi mõtet kirgi kütta, aga kodumaa muld on asi, millest kirjutatakse laule ja luuletusi. Selles on mingi romantiline igatsus, mida peetakse oluliseks isegi siis, kui elutee on viinud juba aastakümneid tagasi teise riiki.

"Su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa…”