fbpx

Hauaplatsi renoveerimine ei ole lõpp-punkt, vaid algus

On täiesti loomulik, et pärast hauaplatsi renoveerimist tekib tunne, justkui oleks suur töö tehtud ja nüüd võiks plats pikaks ajaks selliseks jääda. Mõnda aega püsibki kõik korras – killustik või liiv on värske, uued või puhastatud piirded kaunid ja üldmulje puhas. Aga looduse rütmid ja aastaaegade vaheldumine elavad kalmistul edasi ka siis, kui meie sinna harva satume. Loodus ei peatu. Aeg ei peatu. Ja hoolduseta ei püsi ka kõige korralikumalt tehtud plats kaua sellisena, nagu ta renoveerimise järel välja nägi.

Renoveerimine on investeering. Mitte ainult rahaline, vaid ka emotsionaalne, see on austusavaldus lahkunule, soov hoida mälestust ning pakkuda südamerahu iseendale. Aga nagu iga investeeringuga on sellel mõte vaid siis, kui seda hoida.

Regulaarse hoolduseta plats kaotab oma välimuse märkamatult

Meie igapäevane mitmeaastane kogemus hauaplatside hooldamise ja renoveerimise maailmas näitab üheselt, et esimese kahe aasta jooksul pärast platsiuuendust jääb paljudele mulje, et "tulemus püsib hästi". Ükskõik, kas plats on saanud uue piirde, värsked mullaalad ja liiva või killustiku – kõik näib püsivat ja ongi mõnda aega korras.

Kuid sel ajal, kui lähedane käib kalmistul korra või kaks aastas – tavaliselt kevadel või enne jaanipäeva ja talve eel – toimub platsil oma elu. Tuul kannab oksi ja lehti. Puud ning umbrohud kasvatavad juuri. Naaberplatsilt või kalmistu vahekäikude trimmerdamisest poetub platsile sammalt või rohtu. Talvised lumesulaveed liigutavad pinnast. Märkamatu nihkumine, mida silm esialgu ei taba, hakkab pikapeale välja joonistuma - killustik või liiv vajub, umbrohi pressib piirde ja geotekstiili servast ikka platsile, mullaaladel kasvavad jonnakad umbrohud, sest sinna geotekstiili ei paigaldata. 

Ühel hetkel, kui tullakse aasta või paari pärast taas kalmistule, ei ole plats enam selline, nagu ta renoveerimise päeval oli. Ja sageli tekib tunne: “Miks me üldse selle töö tegime, kui kõik jälle laguneb?” Ent küsimus ei ole renoveerimises, küsimus on hoolduse vähesuses või puudumises.

Neli korda aastas – mitte liiga palju, mitte liiga vähe

Oleme ajapikku leidnud, et just neli hoolduskorda aastas on see optimaalne sagedus, mis aitab platsil püsida kaunina ka aastate jooksul.

Need hooldused võiks toimuda:

  • aprillis, kui lumi on sulanud ja plats vajab talvejärgset korrastamist. Pärast lume sulamist saab eemaldada oksad, okkad ja lehed, istutada kevadlilled ja teha esimene hinnang sellele, mis talv platsiga teinud on.
  • suve alguses, kui taimed on tärganud ja rohi kasvab hoogsalt. Suvel, kui taimestik jõuliselt kasvab, on vaja rohida, lõigata, vajadusel uuendada ja puhastada. Just suvehooajal on oht, et platsile tekib rohurinne või levib sammal, mis hajutab kord taastatud piirjooned.
  • augustis, mil suvine kasvuperiood lõppeb, aga uued võrsed ja umbrohud tärkavad.
  • oktoobris, vahetult enne looduse talveunne jäämist, et plats saaks minna külma hooaega korras ja puhtana. Sügisel tuleks eemaldada liigsed lehed ja lõigata tagasi püsikute varred, mis muidu lumes lamandudes rikuvad pinnakatet.

Need neli hoolduskorda ei ole liialdus. Need ei tähenda, et igal korral tehakse midagi suurt. Sageli ongi piisav just see pidev järelevalve, mis hoiab platsil silma peal. Ja tõsi ongi see, et renoveerimisjärgselt ja regulaarselt hoolduste tegemine on lihtne. Kui aga vahe jätta liiga pikaks, võtab iga järgmine hooldus rohkem energiat ja jõudu ning samal ajal kaotab kergemini saavutatud renoveerimisjärgset tulemust.

Kalmistu on elus – ka surnuaed vajab elavat tähelepanu

Me kipume mõtlema, et kalmistu on vaikne koht, kus kõik on paigal. Aga kui silmad lahti teha, siis näeme, kui elus see paik tegelikult on: lindude pesaoksad, sammal, mis hiilib mööda piirdeservi ja liiva, puulehed, mis kuhjuvad ja loovad hapet pinnasesse. Mõnikord on pahalasteks isegi loomad, kes rändavad üle platside ja tekitavad jälgi ning auke pinnasesse.

Lisaks looduslikule elule on kalmistu ka sotsiaalne ruum. Teinekord võib juhtuda, et naaberplatsilt lendab prügi, küünlaümbriseid või lilli. Mõnikord pannakse platsile midagi ilma omaniku teadmata, olgu selleks siis uus küünal või taimed, mis ei sobi kokku olemasoleva lahendusega. Kui hooldust ei tehta regulaarselt, jäävad sellised muutused pikalt märkamatuks.

Renoveerimine on väärtuslik – ära lase sellel kaotsi minna

Hauaplatsi renoveerimine on suur otsus. See on rahaliselt märkimisväärne ja emotsionaalselt tähenduslik. Üha rohkem peresid usaldab selle töö professionaalidele, kes loovad püsivamaid lahendusi – betoonäärised, graniidist või muust materjalist hauapiirded, korralikud pinnakatted. Aga isegi kõige professionaalsem töö ei ole isesäiliv, kui sellele ei järgne hoolt.

Kujutle, et teed kodus remonti – uuendad köögi, paned uued tööpinnad ja põrandad. Aga kui sa neid ei puhasta, ei hoolda ega märka väikeseid vigastusi, muutub ka kõige kaunim tulemus aja jooksul kulunuks.

Sama kehtib hauaplatsi kohta. Renoveerimine on vundament, mitte lõpp-punkt.

Emotsionaalne rahu ja visuaalne väärikus

Kui plats on korras, siis on kalmitule lihtsam minna. On kergem panna küünal, viia lillekimp. On tunne, et “siin on ilus ja väärikas puhkepaik”. Ja vastupidi, kui plats on metsistunud või hooldamata, tekib sageli süütunne või vältimine.

Paljud meie kliendid on öelnud, et hauahooldus annab neile südamerahu. Nad teavad, et plats ei jää hooletusse ka siis, kui nemad ei saa mingil põhjusel minna. See on nagu kindlustus – mitte selleks, et midagi halba ei juhtuks, vaid selleks, et halb ei jääks kestma.

Kokkuvõtteks: ilu ei püsi üksi

Me elame ajastul, kus järjest rohkem väärtustatakse kestlikkust. Me tahame, et tehtud asjad peaksid vastu. Et investeeringud looksid mitte vaid hetkeemotsiooni, vaid püsiva väärtuse. Hauaplatsi puhul tähendab see – kui juba on tehtud renoveerimine, siis anna sellele ka võimalus püsida.

Hooldus ei ole lisakulu. See on garantii, et tehtu peab vastu. Et plats, mille kujundasime armastusega, ei kaoks taas rohu ja sambla alla. Et mälestus ei muutuks nähtamatuks lihtsalt sellepärast, et keegi ei jõudnud piisavalt sageli silma peale visata.

Meie kogemus ütleb: neli korda aastas ei ole palju. See on täpselt paras, et plats oleks väärikas, hoolitsetud ja ilus. Et renoveerimine ei oleks pikalt kaalutud otsuse finaal, vaid jätkusuutlik algus.

Mõistlik on need neli hoolduskorda jagada ka paindlikult. Kui endal on võimalus ise kevadel ja sügisel platsil käia, saab suvised hooldused usaldada professionaalidele, või ka vastupidi. Oluline on lihtsalt see, et plats ei jää hooletusse.

Kui tead, et ise ei jõua igal hooajal kalmistule, või soovid lihtsalt kindlust, et plats püsib väärikas kogu aasta vältel, siis võid julgelt meie poole pöörduda. Oleme alati valmis abiks olema. Nii püsib mälestus mitte ainult südames, vaid ka nähtavalt.