Eestis on kalmistusektoris üks probleem, millest väga palju ei räägita. See ei tulene sellest, et inimesed ei hooliks kvaliteedist, sest tegelikult on olukord vastupidine. Inimene tahab ju väga lihtsat asja, et tema lähedase hauaplats oleks korras, hooldatud ja kestaks võimalikult kaua hästi.
Aga valdkonna sees toimub samal ajal midagi muud, kus väga palju teadmisi, üldist turuinfot ja kogemusi hoitakse kiivalt kinni. See puudutab töövõtteid, materjale, oskusi ja laiemat sektoris toimuvat. Ja ausalt öeldes on see kurb, sest teadmiste kinnipidamine ei tõsta kvaliteeti, vaid tekitab lihtsalt rohkem ummikuid.
Muuhugas on Eestis üks vanema põlvkonna meister, kes oskab teha krohvitud betoonpiirdeid täpselt nii, nagu neid tehti aastakümneid tagasi. Tõenäoliselt on ta üks viimaseid inimesi, kes seda traditsioonilist oskust päriselt valdab. Soovisime kunagi tema käest seda kunsti õppida ning uurisime, kas ta oleks valmis meid koolitama või alternatiivina tegema meile spetsiifilist alltöövõttu. Kahjuks jäi see väärtuslik teadmine tookord meistri enda teada ning kuna vanema koolkonna meistrimeestel on sageli oma väljakujunenud töörütm ja harjumuspärased asjaajamisviisid, ei õnnestunudki meil ühist koostööprojekti käivitada.
Ja nüüd tekib küsimus, et mis tema või ka kellegi teise oskusest lõpuks üldse alles jääb. Kui unikaalsed oskused kaovad koos meistritega, siis ei võida sellest olukorrast lõpuks keegi – ei kalmistud, ei järgmised tegijad ja kindlasti mitte klient. See ei ole kellegi süü, aga see on probleem, mis lihtsalt vaikselt kasvab.
Täpselt sama muster kordub materjalidega. Eestis on näiteks paekivi kvaliteet väga kõikuv, mistõttu mõne ettevõtte leitud parem tarnija või kvaliteetsem materjal muutub kohe nende kõige suuremaks saladuseks. Fookus nihkub teenuse kvaliteedilt, töökorralduselt ja kliendikogemuselt infole, kust midagi saab, ja siis hoitakse seda teadmist nagu riigisaladust. Aga materjal ei ole kunagi kogu teenuse väärtus. Hea materjal ei päästa halba tööd ja halb materjal ei riku head tööd, kui süsteemid ja oskused on paigas.
Miks avatus on valdkonna arenguks vajalik
Meie Kalmulas näeme seda asja natuke teisiti. Tugev ettevõte ei pea kartma, et ka teised saavad kasutada häid materjale või õppida toimivaid töövõtteid. Päris väärtus ei seisne tarneahelate või materjaliallikate omamises, vaid selles, kuidas teadmisi, kogemust ja toimivaid süsteeme rakendatakse kliendi hüvanguks. Teadmised ei ole valuuta, mida tuleb peita, vaid tööriist, mis peab liikuma, et valdkond tervikuna areneks.
Õnneks on Eestis ka häid näiteid olemas. Kalmula teeb täna koostööd mitme väga tugeva väiksema ja suurema ettevõttega selles samas sektoris. Muuhulgas on mõne neist asutanud meie enda kunagine kolleeg, kelle oleme omal ajal välja koolitanud ja teame, millist kvaliteeti saame kliendile soovitada. Kui me ise mõnda tellimust erinevatel põhjustel töösse võtta ei saa, suuname kliendi julgelt oma koostööpartneri poole, kes pakub samas valdkonnas usaldusväärset teenust. Mõnega partneritest teeme koostööd materjalide osas ning mõnega jagame vabalt teadmisi ja kogemusi. Valdkonnas tegutseb häid tegijaid, kes jagavad meiega näiteks hauakivide puhastamise tehnoloogiaid, teevad mõnele töölõigule alltöövõttu või tarnivad meile materjale alates hauakividest kuni piireteni. Ja meie jagame vastu täpselt sama – kust saame materjale või millise kontakti poole soovitame pöörduda.
Selline koostöö toimib täiesti normaalselt, sest keegi ei lähe paanikasse teise turuosalise eksisteerimisest ega tunne, et kogu äri väärtus seisneb ainult info varjamises. Paraku peab aga ausalt tunnistama, et selline avatud mõtteviis on Eestis pigem erand kui reegel.
Väga suur osa ettevõtluses toimib endiselt loogikal, kus infot nähakse valuutana ja teist tegijat vaadatakse eelkõige ohuna. Mõnikord tundubki, et kõige suuremaks väärtuseks ei peeta mitte teenuse kvaliteeti, vaid hoopis seda, kellel on mingi salajane kontakt, materjal või teadmine.
Kuid klient ei võida sellest mitte midagi. Klient ei küsi lõpuks, kes kelle konkurent on, vaid ta tahab, et töö saaks tehtud hästi, ausalt ja kestvalt. Ta otsib ettevõtet, kes keskendub lahendustele, mitte sellele, kuidas iga infokildu enda käes hoida.
Materjal üksi ei päästa kunagi halba tööd ja hea töö ei tohiks sõltuda ainult sellest, kas keegi on valmis oma saladust jagama. Meie usume, et Eesti kalmistusektor võiks olla rohkem koostööl põhinev, mis tähendab rohkem teadmiste edasiandmist, rohkem avatust ja rohkem professionaalset austust üksteise vastu. Seda ei ole vaja mitte konkurentsi kadumiseks, vaid selleks, et üldine kvaliteet saaks kasvada.